Saame tuttavaks: Oliver Siitam

 

MTÜ Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus valib iga kolme aasta tagant uue eestseisuse ja juhatuse. Ühenduse edu taga seisavad aktiivsed ja pühendunud liikmed, keda soovime ka laiemale ringile tutvustada. Seekord on fookuses Oliver Siitam.

Oliver, kust sa pärit oled?

Olen sündinud, kasvanud ja elanud Tallinnas.

Kirjelda palun oma professionaalset tausta. Mida Sa õppinud oled?

Lõpetasin 2015. aastal Tallinna Tehnikaülikooli hoonete energiatõhususe magistriõppekava. Erialast praktilist kogemust olen omandanud alates 2018. aastast Eesti ühes mainekaimas ning tudengisõbralikumas ehitusettevõttes Merkos. Alates 2021. aastast täidan Merko Ehitus Eestis eriosade grupi juhi ülesandeid.

Kuidas sellise eriala valikuni jõudsid?

Minu jaoks oli oluline valida eriala, mis põhineb tugevalt reaalainetel — eriti matemaatikal, füüsikal – ja tehnilisel mõtlemisel. Olen alati olnud seda tüüpi inimene, kellele meeldib asju loogiliselt lahendada ja mõista, kuidas süsteemid töötavad.

Kus ja kellena sa töötad?

Töötan Merko Ehitus Eesti eriosade grupi juhina. See tähendab, et kui kõik tehnosüsteemides toimiks ideaalselt, ei olekski mind  justkui vaja. Kahjuks või õnneks elus nii ei lähe. Vastutan oma meeskonnaga selle eest, et ventilatsioon, küte, jahutus, nutiajastu lahendused ja kõik muu, mis ei ole puhas betoon või krohv, saaks õigesti projekteeritud, paigaldatud ja tööle. Lühidalt: kui hoones kõik töötab, siis ei pane eriosasid keegi tähele, aga kui  kasvõi üks andur ei tööta, on vähemalt kolm inimest närvis ja mina saan kõne.

Milleks pead vajalikuks erinevaid ühinguid ning sealhulgas ka EKVÜ-d?

Eestis on ehitusmaailm väike, aga samas väga killustunud. Igaüks toimetab justkui oma nurgas — projekteerija projekteerib, ehitaja ehitab, tellija tellib. Ühingud, nagu EKVÜ, on need kohad, kus need nurgad saavad lõpuks üheks ruumiks. See on koht, kus saab rääkida ilma ehituskiivrita, kuid siiski teemade, mis loovad kvaliteetselt ehitatud keskkonda.

Ühingud on vajalikud ka selleks, et viia inimesed kokku — mitte ainult erialaselt, vaid ka mõistmise tasandil. Me kõik tahame parimat tulemust, kuid selleks peame üksteist kuulama ja kaasama ning lisaks enda proovitud lahendustele õppima ka teiste kogemusest.

EKVÜ ei ole lihtsalt inseneride klubi, see on platvorm, kus sünnib päris koostöö. Siin saab küsida, vaielda, õppida ja mõnikord ka öelda: „Teoorias ilus, aga objektil keeruline." Kõik selleks, et koos paremat lahendust leida.

Mis on Sinu missioon EKVÜ eestseisuse liikmena?

Minu missioon on lihtne, kuid oluline — olla hääletoruks nendele, keda on laua taga teiste osapooltega võrreldes alati vähem, ehk ehitajatele.

Ehitajad on need, kes viivad kõik ilusad plaanid, mudelid ja skeemid ellu - reaalselt, tööde, materjalide ja ajagraafikutega. Just selle reaalse kogemuse hääl kipub suurtes aruteludes vahel tahaplaanile jääma ja minu eesmärk on seda esile tuua.

Mida soovitaksid noortele, kooliteed käivatele tulevastele inseneridele?

Kui sulle meeldib lahendada keerulisi ülesandeid, oled kannatlik ja sind ei heiduta see, kui projektis on 27 osapoolt ja 18 muudatust päevas, siis tule ehitusse. Eriti tasub tulla eriosadesse, sest siin ei hakka kunagi igav — ausalt, meil pole selleks lihtsalt aega, kuna süsteemid ja tehnoloogiad arenevad praktiliselt iga päev.

Millised on hetkel Sinu arvates meie erialade suurimad kitsaskohad?

Kõige suurem kitsaskoht ei ole mõnes konkreetses tehnilises lahenduses või töövõttes. See on meie võime (või hetkel veel võimetus) tegutseda kui üks tervik.

Ehituses kipub iga osapool tegutsema omas rütmis ja oma „karbis" – arhitekt joonistab, konstruktor arvutab, eriosade projekteerija lisab „torud peale”, ehitaja paneb kokku, tellija tahab kiirelt tulemust jne. Kõik pingutavad, aga sünkroon kaob kuskile Exceli tabelite ja jooniste vahele ära.

Olulisemad kitsaskohad, mis seda „tervikuks saamist" takistavad:

• Liiga hiline eriosade kaasamine – meid kutsutakse mängu siis, kui ruumi ja paindlikkust on juba vähem, kui kohvikus tipptunnil vabu kohti.
• Kommunikatsioon ja infovahetus – infot on palju, aga see liigub aeglaselt või katkendlikult. Kui muudatus jääb edasi andmata, kannatab kogu süsteem.
• Koostöö erinevate osapoolte vahel – igal erialal on oma loogika, aga kui neid ei sünkroniseerita, tekivad konfliktid nii mudelis kui reaalses elus objektil.
• Tööjõupuudus ja teadmiste edasiandmise lüngad – kogemust ei saa alla laadida nagu tarkvara. Vajame rohkem inimesi, kes proovivad, kogevad ja mõtlevad süsteemselt, et hiljem oma teadmisi ning õpitut teistega jagada.
• BIM ja digivahendite kasutus – tööriistad on olemas, aga kultuur nende ümber ei ole veel küps. Sageli jääb see „ühine mänguväli” teooriaks, mitte praktikas rakenduvaks.

Lõppkokkuvõttes usun siiralt, et eriosad ei ole kõrvalosad - need on hoone elusüsteemid. Ja ainult siis, kui kõik – projekteerijad, ehitajad, tellijad ja partnerid – teevad koostööd nagu üks meeskond, sünnib tulemus, mille üle saavad uhked olla kõik.

Millega tegeled tööst vabal ajal, kuidas end laed?

Vabal ajal olen kolme toreda lapse vanem — see ongi mu suurim „projekt”, täis nii rõõmu kui ka väljakutseid. Pere ja lastega veedetud aeg aitab tasakaalustada tööpinged ja näha maailma läbi värvilisemate prillide.

Lisaks leian aega ka golfi ja tennise mängimiseks. Need spordialad aitavad taastada energiat ja värsket mõtteviisi, et tööpäevad oleksid efektiivsed ja jõuaksin võtta vastu kõik põnevad väljakutsed.